osteo_header

Osteopatilise manuaalmeditsiini (OMM) tehnilised võtted

Ühendriikides nimetatakse füüsilist või manuaalteraapiat, mida teostavad arstid – osteopaadid, osteopaatiliseks manuaalmeditsiiniks või osteopaatiliseks manipulatiivseks meditsiiniks (lühendatult OMM). Teistes riikides nimetatakse arst-osteopaadi manuaalteraapiat lihtsalt osteopaatiliseks raviks.

OMM-i eesmärgiks on somaatilise düsfunktsiooni lahendamine, et keha iseregulatsioonimehhanismi taaskäivitada. OMM kasutab mitmesuguseid tehnilisi võtteid, mis on mõeldud tugi- ja liikumiselundkonna raviks. Tavaliselt rakendatakse neid koos soovitustega dieeti korrigeerida, õiget rühti jälgida, nõuannetega töökoha suhtes, aga ka patsiendi nõustamisega haigusest või vigastusest paranemise osas ja püüdega valu vähendada. Enamik osteopaate näevad manuaalteraapiat füsioteraapiat täiendava alana ja kasutavad vajadusel rohkem invasiivteraapiat (ravimipõhist ja kirurgilist).

Manuaalteraapia võimalused

osteo3Praegu on olemas jõudsalt kasvanud teadusliku kirjanduse kogud, kust võib leida kindlat poolehoidu paljude neuromuskulaarsete valusündroomide ravile, kombineerides manuaalteraapiat harjutuste ja rehabilitatsioonitehnikaga, näiteks alaseljavalu ja pingepeavalu puhul. Viimasel ajal on meditsiini valitsev suund hakanud aktsepteerima manuaalteraapia kasulikkust mehaanilise tekkega lülisambavalu ravis.

Vaieldavam on manuaalteraapia rakendamine näiliselt orgaaniliste haiguste korral, näiteks nagu astma, laste keskkõrva infektsioonid, menstruaalvalu ja kopsuinfektsioonid. Kui teaduslikud uurimused on hakanud sellele valdkonnale mõningast valgust heitma, siis neuromuskulaarse süsteemi ja orgaaniliste haiguste vaheliste seoste ning manuaalteraapia võimaluste uurimine on alles lapsekingades. Siiski lasevad tänaseni tehtud uuringute arv ja kliinilised kogemused eeldada, et osteopaatia võib osutuda turvaliseks ja tasuvaks raviviisiks (või toetavaks raviviisiks) teatud haiguste puhul.

Kraniaalne osteopaatia (kolju)

Kuigi kraniaalsel osteopaatial on manuaalteraapias oma kindel koht, on see siiski osteopaatide hulgas vaidlusküsimuseks; ei ole ole teada, kui paljud osteopaadid on praktiseerivad arstid. Kraniaalse osteopatia arstid on läbinud kõrgetasemelise koolituse ja suudavad tunda väga õrna, rütmilist liikumist, mis on nii peas kui kehas kogu aeg olemas ja mis on tuntud kui tahtele allumatu mehaaniline liikumine ehk kraniaalne rütm. Kuna liikumine on väga minimaalne, peab arstil olema hästiarenenud kompimistaju (palpatsioon), et seda tunda. Seda rütmi kirjeldas esmakordselt dr William G. Sutherland 20. sajandi alguses. Esialgu ei tunnustanud teooriat, mis pani aluse kraniaalsele osteopaatiale, paljud arstid, sest enne usuti, et noorukiea lõpuks kasvavad koljuluud kokku. Histoloogilised uuringud on siiski tõestanud, et üksteise kõrval asetsevate luude vahel on „sharpey” koed, moodustades nn õmblused, ja teadaolevalt tekivad need koed ainult pinnal, kus on võimalik nende liikumine. Loomulikult tunnustavad enamik kaasaegseid arste, kes töötavad kraniaalse osteopaatia alal, et suur liitekoht koljupõhimikul luustub tõepoolest, seega on kraniaalse osteopaatia algtõed kujunenud koos teadmiste kasvuga. Kraniaalse osteopaatia õpetus viitab õmblustega kaetud õhukese luu sees toimuvale liikumisele ja sellele, et elav luu on elastne (surnud luu aga mitte). Ka aju pulseerib, kuid mõnede uurimuste kohaselt on see seotud kardiovaskulaarse süsteemiga. Samalaadne uurimus vaatles kraniaalse rütmi kompimise tõepärasust ja ei olnud selles osas eriti optimistlik, kuigi kaasaegsete arusaamade kohaselt on kraniaalses valdkonnas võimalik kirjeldada rohkearvulisi samaaegselt toimuvaid, kuid erineva kiirusega rütme, mis on seotud funktsioneerimise erinevate aspektidega.

Ei ole veel teaduslikult kindlaks tehtud, kuidas see mehhanism seondub inimese haiguse või tervisega. Mõned arstid-osteopaadid on arvamusel, et kraniaalsete rütmiimpulsside düsfunktsiooni parendamine intensiivistab seljaaju vedeliku voolu perifeersetesse närvidesse, suurendades seeläbi metaboolset väljavoolu ning toite sissevoolu. Paljud, kel puuduvad otsesed ravikogemused, heidavad kraniaalse osteopaatia kui puhtteoreetilise lihtsalt kõrvale. Kuid kraniaalse osteopaatia arstide patsiendid on kogenud emotsionaalset kergendust, tujutõusu ja mõtteerksust. Selle tehnika tunnustamine jätkub tõusujoones kui äärmiselt sobiv raviviis vastsündinutele ning väikelastele, kusjuures eriti häid tulemusi on saavutatud koolikute ja nutmise puhul. Väidetakse, et kuna väikelaste luud ei ole veel kokku sulandunud ja kõvastunud, alluvad nemad ravile paremini. Kokkuvõttes – see ravi näib olevat patsientide poolt hinnatud ja nõudlus kogenud arstide järele kasvab.

Kraniosakraalse teraapia põhimõtted on samad, aga selle praktiseerijad ei ole käinud meditsiinikoolis ega ole seega osteopaatilise meditsiini arstid.

M.B. Dejarnette, kiropraktik ja arst-osteopaat, arendas kraniopaatilist tehnikat tervikliku kiropraktilise süsteemi raames edasi, ja see on praegu tuntud kui ristluu ja kuklaluu ravitehnika. (Sacro-Occipital Technique or „S.O.T.”)

Vistseraalne osteopaatia (siseelundite)

Vistseraalse osteopaatia pooldajad väidavad, et vistseraalne süsteem (siseelundid: seedetrakt, hingamissüsteem jne ) toetub kõikide organite ja kehastruktuuride omavahelise liikumise sünkroonsusele ja et hea tervisliku seisundi korral püsib see harmooniline suhe stabiilsena, vaatamata keha liikumise lõputule mitmekesisusele. Teoooria kohaselt on olemas vastastikused seosed keha (somaatilise) ning siseelundite (vistseraalse) vahel ja seega võib somaatilise süsteemi manipulatsioon mõjutada vistseraalset ning vastupidi.

Öeldakse, et vistseraalne osteopaatia vabastab tasakaaalu puudumistest ja piirangutest keha kõigi organite ja struktuuride vastastikuses seoses olevate liikumiste vahel – täpsemalt närvide, veresoonte ja näo osade vahel. Sellised osteopaadid nagu H.V. Hoover ja M.D. Young  jätkasid 1940. aastal teerajaja Andrew Taylor Stilli tööd, loomaks manipulatsioonimeetodit, mille väärtused on saanud üksikasjaliku hinnangu ja on äärmiselt spetsiifilised. Selle ravimeetodi alused ja tõhusus on jätkuvalt vaidlusteemadeks isegi osteopaatide hulgas. Jean-Pierre Barral propageeris vistseraalset manipulatsiooni osteopaatilise ravi raames oma hiljuti ilmunud raamatusarjas, kus ta seda teemat käsitles.

Kuigi ei kraniaalne osteopaatia ega vistseraalne manipulatsioon pole osteopaatilise meditsiinipraktika tähtsaimad osad, tunnevad mõlema valdkonna vastu ühesugust kasvavat huvi nii patsiendid kui ka arstid. Suurbritannias toimuv kraniaalse osteopaatia väljaõpe on nüüdseks jõudnud seaduslikult tunnustatud teaduste magistri tasemeni. Sihiks on standardite täiustamine ja tõendusmaterjalide kogu täiendamine kutseala siseselt teostatud teadusuuringutega.

This post is also available in: English