Kiropraktilise ravimeetodi ajalugu

Ajas tagasi minnes ja jõudes kirjalike ülestähenduste algusesse, jõuame ka kiropraktilise ravi juurteni. Kirjalikes dokumentides, mis pärinevad Hiinast ja Kreekast ning on kirja pandud aastatel 2700 eKr ja 1500 eKr, mainitakse selgroo manipulatsiooni ning teatud võtteid alajäsemetega, vähendamaks alaselja valu. Kreeka arst Hippocrates, kes elas aastatel 460-357 eKr, avaldas samuti kirjutisi, milles andis üksikasjaliku ülevaate kiropraktilise ravi tähtsusest. Ühes oma kirjutises väidab ta: „Õppige tundma selgroogu, kuna see on vajalik paljude haiguste ravimiseks”.

Ühendriikides hakkas lülisamba manipulatsiooni praktiseerimine hoogu võtma 19 saj lõpus. Aastal 1895, Davenportis, Iowa osariigis, pani Daniel David Palmer aluse kiropraktiku kutsealale. Palmer luges põhjalikult oma aja meditsiiniväljaandeid ning tal olid laialdased teadmised maailmas toimuvast arengust anatoomia ja füsioloogia vallas. Aastal 1897 rajas Daniel David Palmer kiropraktika kooli, mis on jätkuvalt üks väljapaistvamaid kiropraktika kolledžeid riigis.

Dr Allan Gary Austin Oolo pani aluse kiropraktika arengule Eestis, tutvustades seda siin esmakordselt 1992. aastal kui tõenduspõhise meditsiini haru (loe artikleid ajakirjanduses siit). On tore kokkusattumus, et dr Oolo on Kanadas, Torontos sündinud eestlane, kes kasvas üles ajal, mil Eesti oli nõukogude okupatsiooni all. Ta omandas kiropraktika arsti kutse Kanadas ning jätkas USAs õpingutega spordimeditsiini ja taastusravi erialadel. Tal on praegu oma praksis nii Torontos, Los Angeleses kui Tallinnas. 1990ndate alguses naasis dr Oolo Eestisse, kus kiropraktika kui meditsiiniharu oli eestlastele praktiliselt tundmatu. Tänu mitmetele eriala tutvustavatele esitlustele nii spetsialistide kui meedia esindajate hulgas ning sellel järgnevatele artiklitele ning dr Oolo praktilisele tegevusele Eestis alates 1992. aastast sai kiropraktika kui meditsiiniharu tuntuks ka Eestis ja see võeti siin kasutusele. Oli aeg, mil Eestis oli veel tugevasti tunda eelneva 50 aasta laastav mõju. Riik oli sel ajal veel väga vaene ning seetõttu ei võtnud dr Oolo oma teenuste eest esialgu 1992.-1993. aastal tasu. Dr Oolo on rajanud ka tuntust kogunud manuaalse meditsiini ravimeetodi, mida nimetatakse trigeenikaks ning mida praegu kasutavad tuhanded arstid ja terapeudid üle kogu maailma. 1997. aastal asutas ta Trigeenika Müoneuraalse Meditsiini Instituudi (Trigenics Institute of Myoneural Medicine), kus pakub täiendõpet arstidele ja terapeutidele ning mida sponsoreerib teiste hulgas ka Chicagos asuv USA riiklik Tervishoiuteaduste Ülikool (vt ka www.droolo.com, www.trigenicsinstitute.com).

Kahekümnenda sajandi jooksul saavutasid kiropraktika arstid kõigis viiekümnes osariigis ametliku tunnustuse. Kiropraktiku elukutse jätkuv tunnustamine Ühendriikides on viinud kiropraktilise ravi üha kasvava toetuseni kõikjal maailmas. Kogu maailmas esile kerkinud uurimused on andnud uskumatult mõjusaid tulemusi, mis on muutnud ja kujundanud arusaamu kiropraktilisest ravist. Aastal 1979 ilmunud ettekanne „Kiropraktika Uus-Meremaal” oli kiropraktika kui tõhusa ravi kindel toetaja ning aitas kaasa teiste meditsiiniharude koostööle kiropraktilise raviga. Kanadas 1993. aastal ilmunud Manga uurimuses vaadeldi kiropraktilise ravi majanduslikku tasuvust. Uurimusest järeldus, et see raviviis säästab aastas sadu miljoneid dollareid töövõimetusmaksudelt ja otsestelt tervishoiukuludelt.

Kiropraktika arstidest on saanud mitte-invasiivse ravivaldkonna pioneerid, kes propageerivad teaduspõhiseid lähenemisviise mitmesugustele haigustele. Jätkuv pühendumine kiropraktilistele uuringutele võib viia uute avastusteni, mis aitavad tulevikus haigusi ennetada ja nendega võidelda.

Kiropraktika arstide haridus

Kiropraktika arstid peavad akrediteeritud kiropraktika kolledžis läbima 4-5 aastased kursused. Täielik õppekava koosneb kokku 4200-st tunnist auditooriumis, laboratooriumis ja praktikumist haiglas. Kiropraktika kolledžides pühendatakse ligikaudu 555 tundi tehniliste võtete omandamisele ja spinaaluuringutele. Meditsiinikoolides ei nõuta tavaliselt profesionaalsete oskuste omandamist manipulatsiooni alal ja vastavat väljaõpet ka ei võimaldata. Kuid kiropraktilise hariduse nõukogu nõuab oma õpilastelt 90 tunni ulatuses ülikooli õppekava läbimist, milles tuleb keskenduda teadusele.

Need, kes tahavad saada kiropraktika arstideks, peavad sooritama riikliku eksami ja kõik eksamid, mida nõutakse osariigis, kus nad soovivad praktiseerida. Tulevane kiropraktika arst peab täitma ka kõiki litsentseerimisnõudeid.

Isik, kes õpib kiropraktika arstiks, saab hariduse nii täppis- ja loodusteaduste kui ka kliinilise meditsiini alal ning läbib teisi tervishoiuga seotud õppeaineid. Kiropraktika põhiõppeprogrammi eesmärgiks on anda põhjalikke teadmisi inimkeha struktuurist ja nii terve kui ka haige organismi funktsioneerimisest. Samuti kuulub õppekavva praktiseerimine sellistes meditsiinivaldkondades nagu anatoomia (koos inimkeha lahkamisega), füsioloogia ja biokeemia. Põhjalikud teadmised omandatakse radioloogias, erinevate diagnooside panemisel ja ravitehnikas. See tähendab, et kiropraktika arst võib panna diagnoosi ja ise patsienti ka ravida; see eristab neid näiteks füsioterapeutidest, kel puudub arsti staatus. Kiropraktilise hariduse nõukogu koolitab kiropraktika arste kui esmase abi osutajaid.

Kes on arst – kiropraktik ?

Kiropraktika arste tulebki pidada ARSTIDEKS; nii nimetatakse neid Medicare’s ja suures enamikus riikidest. Ametialane lühend „D.C.” tähendab „kiropraktika arst”. Ka ACA (Ameerika Kiropraktika Assotsiatsioon) kaitseb oma „Tervishoiu Tegutsemissuundades” seisukohta, et kiropraktikuid võib arstideks nimetada.

Kiropraktika filosoofia

Selle kutseala esindajad usuvad eelkõige ravi looduslikesse ja konservatiivsetesse meetoditesse. Kiropraktika arstid suhtuvad sügava lugupidamisega inimkeha isetervenemise võimesse, ilma et kasutatks medikamente või sekkutaks kirurgiliselt. Need arstid pööravad suurt tähelepanu lülisamba ehitusele, funktsioonidele ning biomehaanikale; selgroo mõjule tugi- ja liikumiselundite ja närvisüsteemi töös ning sellele, millist osa seosed etendavad nende süsteemide häireteta funktsioneerimises tervise säilitamise või taastamise käigus. Kiropraktik on arst, kes tegeleb haiguse ravimise ja ennetamisega ning tervishoiu edendamisega ja kelle eesmärgiks on saavutada patsiendi hea tervis.

Ravitavad haigused

Kiropraktikutel tuleb sageli ravida tugi- ja liikumiselundite neuroloogiliste vaevustega patsiente, kes kaebavad peavalu, valutavate liigeste, kaelavalu, alaseljavalu ja ishiase üle. Nad ravivad ka osteoartriiti, lülisamba haigusi, mis seotud diskiprobleemidega, karpaaltunnelisündroomi, tendoniiti, nikastusi ja väänamisi. Kuid haiguste loetelu, mida kiropraktika arstid suudavad ravida, ei piirdu vaid tugi- ja liikumiselundite neuroloogiliste häiretega. Kiropraktikuid on               koolitatud ka järgmiste tõbede ravimiseks: erinevad allergiad, astma, seedehäired, keskkõrvapõletik (mitte mädane). Peale uusi uuringuid laieneb ravi ka teistele haigustele.

Tervendamiseks kasutatakse mitmesuguseid ravimeetodeid, tehnikaid ja protseduure.

This post is also available in: English